Monday, November 19, 2012

Tühvlimaitseline veiseliha kotlett praekartuliga

Vahelduseks midagi hästi lihtsat tööpäeva õhtuks - tavaline kotlett, kuid väikse vimpkaga. Kuna mu organism kahjuks ei talu väga hästi muna ja nisutooteid siis ma üritan neid kasutada mitte rohkem kui paar korda nädalas. Seetõttu olen need välja jätnud kotlettidest, kuid ma ei ütleks et tulemus seetõttu kannataks. Antud kogustest saab 3 keskmist kotletti.

Valmistamiseks kasutasin 

  • umbes 250 g veiseliha pähkeltükki (mahe)
  • 1 väiksem sibul
  • 1 teelusikas trühvlipastat
  • soola
  • musta pipart

Kõigepealt lõikasin veiseliha peenemateks tükkideks ja ajasin läbi hakklihamasina. Seejärel tükeldasin sibula väikesteks puubikuteks. Siis segasin kõik koostisosad omavahel ning vormisin kotletid. Asetasin eelsoojendatud ahju küpsema (200 kraadi, umbes 15 minutit). Serveerisin praekartuli ja tomati-idu salatiga.

Friday, November 16, 2012

Osso bucco

Osso bucco tähandab itaalia keeles auguga luud, mis viitab siis luu keskel asuvale luuüdile. Osso bucco sööme oma peres tavaliselt sügisel ja talvel, kuna tegemist on jällegi päris rammusa toiduga. Mina olen teinud vaid osso bucco modernsemat varianti, mis sisaldab tomateid. Originaal osso buccos tegelikult tomateid ei olnudki 

Valmistamiseks kasutasin

  • 2 vasikakooti
  • 2 sl nisujahu
  • 1 sibulat
  • 1 küüslauguküünt
  • 2 porgandit
  • 2 dl veisepuljongit
  • 400 g purustatud tomatite konservi
  • tüümiani
  • rosmariini
  • peterselli
  • soola
  • valget pipart
  • võid

Kõigepealt paneerisin vasikakoodid soola ja valge pipraga maitsestatud jahus ning seejärel pruunistasin malmpotis. Viilutasin sibula, küüslaugu ja porgandid ning lisasin potti. Lasin veidi pruunistuda. Peale seda kallasin potti tomatikonservi ja puljongi. Poti tõstsin eelsoojendatud ahju (200 kraadi) ning lasin 1,5 tundi küpseda. Poole peal keerasin korra koote. Osso buccot sobib serveerida riisiga, mina kasutasin seekord musta riisi.

Tuesday, November 13, 2012

Prantsuse sibulasupp

Eelmisel reedel otsustasin teha ühe mõnusa ja rammusa supi. Kuna olin just kätte saanud oma 20 kg Peipsi äärest tellitud sibulaid siis langes liisk Prantsuse sibulasupile. Kui aus olla siis sibulasupp kui idee ise ei tundu mulle väga isuäratav, kuid see sibulasupp võib ka meeldida neile, kes sibulatest muidu väga vaimustuses ei ole.

Valmistamiseks kasutasin
  • 10 keskmist sibulat
  • 2 küüslauguküünt
  • Chiabattat (originaalis peaks selleks küll baguette olema, kuid seda ei leidnud parasjagu poest ja chiabatta sobis ka väga hästi)
  • 1,5 l veiseliha puljongit (öko)
  • pool klaasi kuiva valget veini
  • riivitud juustu (mina kasutasin ühe osa Gruyere juustu ja ühe osa Esko talu Saku suitsujuustu...mmmm...)
  • tüümiani
  • soola
  • pipart
  • võid




Kõigepealt lõikasin sibulad pooleks ja siis viilutasin, eraldasin viilud üksteisest. Samuti hakkisin küüslauguküüned. Seejärel sulatasin malmpotis või ja lisasin sibula koos küüslauguga. Maitsestasin soola, pipra ja tüümianiga. Hautasin madalal kuumusel 20 minutit (või seni kuni sibulad on täielikult pehmed). Nüüd lisasin veini ja puljongi ning lasin keema tõusta. Peale seda alandasin kuumust ja lasin supil rahulikult podiseda umbes tunni. Kui supp oli valmis tõstsin kuumakidlatesse kaussidesse portsionid ja asetasin supi peale röstitud chiabatta kuubikud (lõikasin viilud suuremateks kuubituteks, et need kaussi paremini ära mahutada ning samuti on suppi hiljem kergem süüa). Lisasin saiale ohtralt juustu ja tõstsin eelsoojendatud ahju. Mõne minuti pärast oli juba juust mõnus kuldne ning seejärel lisasin veel kaunistuseks veidi tüümiani. Prantsuse sibulasupi söömisel peab kindlati alguses ettevaatlik olema, kuna see püsib kaua kuumana, kuid maitse on lihtsalt taevalik ja sobiv külma sügisõhtusse :)